|
English |
 |
||||||||||||||||||||||
|
 |
|||||||||||||||||||||||||||||
India Vabariik
|
|
Aasta |
Eksport |
Osakaal |
Import |
Osakaal |
Käive |
Osakaal |
|
2014 |
40.4 |
0.3% |
21.0 |
0.2% |
61.4 |
0.2% |
|
2015 |
63.1 |
0.5% |
26.1 |
0.2% |
89.2 |
0.4% |
|
2016 I pa |
35.1 |
0.6% |
13.8 |
0.2% |
48.9 |
0.4% |
Allikas: Statistikaamet
Suurimad ekspordiartiklid (2015):
Masinad ja seadmed (trafod ja staatilised muundurid, isoleeritud traat ja kaablid, elektrilised lülitusseadmed, ringhäälingu ja televisiooni saateaparaatide osad, telefonid) – 37,4%; paberimass ja tooted sellest (puidutselluloos, pinnakatteta jõupaber, papp) – 27,4%; taimsed tooted (kuivatatud kaunviljad) – 12,8%; puit ja puittooted (puit pidevprofiiliga) – 8,5%
Suurimad impordiartiklid (2015):
Masinad ja seadmed (telefonid, iseliikuvad buldooserid, isoleeritud traat ja kaablid, trafod ja staatilised muundurid) – 23,7%; metallid ja metalltooted (lehtvaltstooted, muud rauast või terasest valatud tooted, mitteväärismetallist kinnitusdetailid) – 22%; taimsed tooted (piprad, kuivatatud köögivili, india pähklid) – 12,7%; keemiatooted (süsi, eeterlikud õlid) – 10,5%
Allikas: Statistikaamet
Otseinvesteeringud
Eesti Panga andmetel oli seisuga 30.06.2015 India otseinvesteeringute positsioon Eestis 1,3 mln eurot. Investeeritud on: töötlevasse tööstusse, info ja side sektorisse, hulgi- ja jaekaubandusse, ehitusse, majutusse ja toitlustusse, kinnisvarasse ning haldus- ja abitegevuste sektorisse.
Eesti otseinvesteeringud Indias on samal ajal summas 0,6 mln eurot, peamiselt on investeeritud info- ja side sektorisse, kinnisvaraalasesse tegevusse ning tervishoidu ja sotsiaalhoolekandesse.
Praktiline info
Reisimine Indiasse. Parim lennuühendus Eesti ja India vahel on läbi Helsingi, kust saab New Delhisse kolmel korral nädalas. Laialdaselt kasutatakse lendamist läbi Frankfurdi, Istanbuli, Amsterdami, Pariisi, Londoni ja Moskva.
Riiki sisenemine. Juhime tähelepanu sellele, et Indial on õigus muuta riiki sisenemise ja seal viibimisega seotud reegleid ning ei pruugi sellest teisi riike koheselt teavitada. Seetõttu ei vastuta Välisministeerium sisenemistingimuste õigsuse ega nendest tekkinud kahjude eest. Soovitav on riiki sisenemise tingimused sõltuvalt plaanitava reisi iseloomust üle täpsustada lähimast saatkonnast:
India Saatkond Helsingis
Kulosaarentie 32, Helsinki 00570, Soome
Tel: (358) 9 228 99 10,
Fax : (358) 9 622 12 08
E-post: indianembassy@indianembassy.fi
www.indianembassy.fi
Lennufirmad kasutavad riiki sisenemise õiguse kontrollimisel reisiinfo käsiraamatut Travel Information Manual´i (TIM), kus reisisihi, passiandmete ja reisi eesmärgi sisestades saate informatsiooni viisa vajalikkuse, passi kehtivuse ja täiendavate nõuete kohta. Välisministeeriumile edastatud andmetel on Eesti kodanikule vajalik viisa, mida ta saab turismi või ärieesmärgil kuni 30 päevaks taotleda piiril, täites vähemalt neli päeva, kuid mitte rohkem kui 30 päeva enne väljalendu enne riiki sisenemist viisataotluse elektrooniliselt. Viisa piirilt süsteemi alusel tohib viisat taotleda 2 korda aastas Viisa taotlemiseks vajalike dokumentide kohta loe lähemalt India Saatkonna Helsingis kodulehelt. Indiasse reisija peab arvestama asjaoluga, et mitmesse piirkonda ning osariiki sisenemiseks on nõutav eriluba.
Infot vastavate piirkondade ning lubade väljastamise kohta saab India reisibüroodes vt. www.incredibleindia.org.
Reisimine Indias. India suurlinnad on hästi kaetud lennuühendustega, tuntumad firmad on Air India, Go Air, IndiGo, Jet Airways ja Sicejet. Lisaks vastavate firmade veebilehtedele saab lennukipileteid broneerida järgmiste piletiportaalide kaudu: Cleartrip - www.cleartrip.com, Make My Trip - www.makemytrip.com ja Yatra - www.yatra.com.
Vaba konkurents lennufirmade vahel võib tähendada ka suurt hinnakõikumist sõltuvalt ajastatusest, puhkuste, pühade ja festivalide ajal võivad need lakke minna. Nii tuleks enne reisiplaani paikapanekut kontrollida hiljutisi hindu. Ranged julgeolekureeglid nõuavad enne lennujaama terminaali sisenemist passi ja lennukipileti ettenäitamist. Kui teil ei ole väljatrükki ette näidata (telefoniekraanil nähtavat piletit võidakse mitte arvestada), saate lasta pileti välja printida vastavates lettides teatud tasu eest (20-100 ruupiat.) Registreerimislaua juures tuleks käsipagasi jaoks kindlasti varuda käsipagasilipikuid, pärast mille täitmist ja käsipagasi külge sidumist see turvakontrollis tembeldatakse ja selle olemasolu taaskord pardaleminekul kontrollitakse.
Indias on vasakpoolne liiklus. Teed ei ole heas korras ning kohalikud liiklusolud eurooplase jaoks üsna raskesti mõistetavad. Öösiti puudub paljudes kohtades tänavavalgustus, teetähiste ning liiklusmärkide paigutus on sageli eksitav või puudulik, autojuhid kipuvad kihutama. Oma teenuseid pakuvad Indias mitmed rahvusvahelised autorendifirmad nagu Avis, Budget ja Autoriders International Limited. Autojuhil peab olema kas Indias väljastatud juhiluba või rahvusvaheline juhiluba. Laialdaselt pakutakse võimalust rentida auto ka koos juhiga. Kui kasutate antud võimalust, veendu, et juht on kursis piirkonnaga, mida plaanite külastada, arusaamatuste vältimiseks tuleks ka kindlaks teha, kas juht oskab rahuldaval määral inglise keelt. Ohutuse kasutamiseks peaks kasutama kindlasti turvavööd ja vahest tuleb ka juhti korrale kutsuda, et ta järgiks paremini liiklusreegleid ja valik ohutu kiiruse. Veendu, et turistidele transpordi- jm teenuseid osutaval ettevõtjal oleks kaasaegne varustus, tegevusluba ja kindlustus ning täidetakse ohutusnõudeid.
Bussid käivad sageli ja ühendavad pea kõiki asulaid üle India, samas teenuse kvaliteet ja hind võib tublisti kõikuda. Busse liigitatakse „tavalisteks“, „poolluksuslikeks,“ „luksuslikeks“ ja „superluksuslikeks,“ mis aga ei tähenda, et nimetus tagab vastava kvaliteedistandardi – need võivad siiski iga liigi puhul tublisti kõikuda. „Tavalise“ bussi hinnast paar korda kallima hinna eest võib saada juba õhukonditsioneeriga bussi. Usaldusväärsemad on osariigi valitsuse poolt pakutud bussiteenused: kui tehnilistel põhjustel teepeale jäädakse, saadetakse tavaliselt teine buss järgi, ja luksuslikema variantide puhul saab neid ka kuni kuu aega ette broneerida. Ohutuse huvides soovitatakse vältida ööbussi, kuna öösiti on liiklus kaootilisem ja juhil võib olla raskusi ärkvel püsimisega.
Rongisõitu peetakse oluliseks osaks India kogemusest. India raudtee on maailma suurim tööandja 1,5 miljoni töötajaga ja üle maa on üle 7000 raudteejaama. Rongi on bussist otstarbekam kasutada pikemate vahemaade puhul, ohutuse pärast ka siis, kui reisitakse öösel. Reisirongide liikluse kohta saab infot veebilehtedelt Indian Railways - www.indianrail.gov.in ja India Rail Info - http://indiarailinfo.com/. Pileteid saab komisjonitasu eest hankida reisifirma või hotelli kaudu või reserveerida veebilehtedel IRCTC - www.irctc.co.in, Make My Trip - www.makemytrip.com ja Yatra - www.yatra.com. Jaamast ostes tuleb informatsiooniletist võtta reserveerimislipik, kuhu tuleb märkida lähte- ja sihtjaam, rongi nimi ja number ning klass (chaircar, sleeper, 1AC, 2 AC, 3AC), milles soovitakse reisida; seejärel tuleb järjekorda seista, letini jõudes trükitakse teile vastav pilet.
Rongiliikluse puhul tuleb kindlasti arvestada ettetulevate hilinemistega, seega varu aega ja kannatlikkust. Rongireisi tuleks pikemalt ette planeerida (piletit saab reserveerida kuni 120 päeva enne väljasõitu), kuna sageli ei ole võimalik soovitud kuupäevaks piletit hankida. Reisi vältel tasuks oma isiklikel asjadel silma peal hoida.
Linnasiseselt võib teatud linnades ummikute vältimiseks kasutada metrood - metrooliinid on avatud Delhis, Kolkatas, Chennais, Bengalurus, Mumbais ja Jaipuris; mitmetes linnades on metroo ehitamisel või ehitamine planeerimisel. Negatiivse poole pealt tuleb mainida, et metrooga saab vaid väga piiratud sihtkohtadesse ning tipptunnil on metroo tugevasti ülerahvastatud.
Taksoteenuste kvaliteet varieerub tublisti sõltuvalt piirkonnast ja firmast. Üldiselt on taksod varustatud taksomeetritega, kuid sundida taksojuhte neid kasutama, on paras pingutus. Sõidu puhul ilma taksomeetrita tuleks kindlasti hinda enne tublisti alla kaubelda ja lõpuks see fikseerida. Enamus suurematest lennu- ja rongijaamadest on olemas taksoletid, kust saab ettemakstud takso hankida, sellisel juhul tuleks maksukviitung kui tunnistus maksmisest reisi lõpuni alles hoida. Väiksemates lennujaamades võib etteküsitud hind olla mõnevõrra kõrgem kui hiljem ise taksojuhiga kokkuleppimise puhul. Moodsamat taksoteenust pakuvad mõnevõrra kallimad raadiotaksod, mis on varustatud õhukonditsioneeride, kviitungi trükkimist võimaldavate taksomeetritega ja GPS seadmetega, mille kaudu on firmal võimalik takso marsruuti jälgida ning mis seega aitavad vältida põhjendamatut tiirutamist suurema arve kättesaamiseks. Odavam transpordivariant on mootorrikša (mõnedes piirkondades ka velorikša), kuid siin sageli juhid teesklevad, et mõõdik on rikkis ning siis tuleb hinnas eelnevalt kokku leppida, kauplemise edukus sõltub sageli konkurentide lähedusest ja kliendi olukorra raskusest (pime, vihm, teadmatus oma asukohast jms.)
Ajavöönd ja lahtiolekuajad. Vaatamata territooriumi suurusele, kasutab India üle kogu riigi ühte ajavööndit, mis on Greenwichi ajast 5,5 tundi ees, mis tähendab 2,5 tunnist eesolekut Eestis kehtivast suveajast ja 3,5 tunnist eesolekut talveajast, kuna Indias kella ei muudeta. Standardsed lahtiolekuajad on kella kümnest hommikul kuni viieni õhtul, seda esmaspäevast reedeni, kuid osad bürood alustavad tööd hiljem ja lõpetavad varem. Tüüpiline lõunaaeg on ühest kaheni pealelõunal. Pankade lahtiolekojad varieeruvad tugevalt, nii tuleks lahtiolekuaeg enne külastamist kindlaks teha, sageli on pangad avatud ka laupäeval, kuid siis lühemalt, valuutavahetuspunktid on kauem avatud. Üha enam võib leida pangaautomaate, mis on kliendile 24h avatud. Osades osariikides on kehtestatud küll kuupäevased töönädalad, kuid sageli on asutused siiski kuu igal teisel ja neljandal laupäeval suletud. Igatahes lahtiolekuajad varieeruvad osariigiti, Kirde-India osariikides võib see sõltuda ka näiteks ilmast, poliitilisest olukorrast või omaniku meeleolust.
Keel. India konstitutsiooni kohaselt on India ametlik keel hindi, mille kõrval aktsepteeritakse teise ametliku keelena ka inglise keelt. Keskvõimu ametliku tunnustuse on saanud veel paarkümmend kohalikku keelt, räägitavate keelte arv Indias ulatub aga sadadesse. Inglise keele ametlik staatus võib pisut eksitada: seda räägitakse laialdaselt ja väga heal tasemel tippärimeeste, –ametnikkonna ja –haritlaste seas, kuid näiteks teenindava personaliga suheldes võib aktsent teha nende inglise keele raskesti mõistetavaks. Ja lisaks jääb ebaselgeks, kuipalju nemad sinust aru said, mis võib teatud ajanihkega halbu üllatusi kaasa tuua. Lihtsama töö tegijate hulgas on inglise keele oskus kas väga tagasihoidlik või olematu. Lõunapoolsemates osariikides, draviidi keelkonda kuuluvate keelte alal võib lisaks inglise keele oskusele olla kasin või olematu ka hindi keele oskus.
Tervis. Üks olulisemaid väljakutseid Indiasse reisijale on säilitada hea tervislik seisund. Kui heal või vähemalt rahuldaval tasemel arstiabi on kättesaadav suuremates asulates, siis väga ei tasu sellega arvestada maapiirkondades, seega tuleks tarvitusele võtta ettevaatusabinõud. Enne Indiasse reisimist on soovitav registreerida end Eesti Välisministeeriumis ning sõlmida reisi- ja tervisekindlustus. Enne Indiasse reisile asumist on soovitav eelnevalt konsulteerida arstiga vaktsineerimise ja võimalike terviseriskide vältimise osas.
Lisainformatsioon Terviseameti koduleheküljelt.
Paljud nakkushaigused levivad toidu ja vee kaudu. Indias viibides tuleb kindlasti tavapärasest suuremat tähelepanu pöörata toidu ja joogivee kvaliteedile, samuti isiklikule hügieenile. Oluline on võimalikult sageli ja põhjalikult käsi pesta. Kindlasti peaks vältima kraanivee joomist, varuda tuleks pudelivett, jooke tuleks tellida ilma jääta. Kala ja liha peavad olema kindlasti korralikult läbiküpsetatud. Vältida tuleks koorimata juur- ja puuvilja ning restoranides ja kodus valmistatud salatite söömist, vähemalt kui ei olda veendunud köögi hügieenitasemes, haigestumisi esineb pärast salati söömist ka viietärni hotellides. Osta ainult ilma aukude ja vigastamata koorega puu- ja juurvilju.
Mitmed riigid ei soovita juua ka kohalikku piima, restoranides kohvi- ja tee peale pandav piim on tavaliselt keedetud ja seetõttu ohutu, kuid et olla veendunud, võib selle üle küsida.
Indias esineb difteeriat, düsenteeriat, meningiiti, dengue palavikku, chikungunyat ja malaariat. Sääskede kaudu edasikantav malaaria on eriti levinud Orissa, Madhya Pradeshi, Chattisgarhi, Jharkhandi, West Bengali ja India kirdepiirkondades. Nakatumise vältimiseks on soovitav tarbida arsti poolt ettekirjutatud preventiivseid ravimeid ning kasutada välispidiseid sääsetõrjevahendeid. Haigussümptomite ilmnemisel tuleb koheselt pöörduda arsti poole.
Indias reisides tuleb valmis olla kõrgest õhutemperatuurist (kohati kuni + 45-50 C) ja tugevast õhusaastatusest tingitud terviseprobleemide tekkeks. Kui teistes oludes annab joomisvajadusest märku janu, siis tuleb arvestada, et troopilises kliimas ei tarvitse see märguandesüsteem tavapäraselt toimida ning viibides pidevalt kuumas kliimas, tuleks regulaarselt tarbida vähemalt 1,5-2 liitrit vedelikku päevas. Indias reisides tuleks eriti tähelepanelik olla südame- ja hingamisteede haigusi põdevatel inimestel.
Teised ohud reisimisel. Naistel tuleb üksi ja ilma meessaatjateta Indias reisides olla ettevaatlik, sest riigis esineb naiste vastu suunatud seksuaalvägivalda. Goa on siiani olnud turistidele üldiselt väheohtlik piirkond. Kindlasti on soovitav austada kohalikke kombeid, riietumistavasid ning öisel ajal üksi pimedatel tänavatel mitte jalutada.
Indias on alati olnud teatud oht terroristlike rünnakute osas. Seni on esinenud suunatud rünnakuid välismaalaste vastu Mumbais, New Delhis, Jaipuris, Faizabadis, Varanasis, Lucknows ja Hyderabadis. Ohust tulenevalt on soovitav vältida suuremaid demonstratsioone ja muid rahvakogunemisi nii suurlinnades, pühapaikades kui ka teistes turistidele huvipakkuvates piirkondades. Kõrgendatud oht on samuti rahvus- ja usupühade ajal: vabariigi päeval (26. jaanuar), iseseisvuspäeval (15. august), Ramadani ajal, Eid al-Fitri ja valguspüha Diwali ajal. Kindlasti tuleks jälgida kohapeal võimude korraldusi. Pinged Andhra Pradeshis ja Hyderabadis on põhjustanud piirkonnas vägivalda.
Välisministeerium soovitab vältida reisimist Pakistaniga piirnevatele aladele, sealhulgas Kashmiri. Terroristlikud grupeeringud on valdavalt koondunud osariiki jagavale India-Pakistani kontrolljoonele ning Kashmiri oru peamistesse keskustesse nagu Srinagar, Gulmarg ja Pahalgam. Samuti tuleks ettevaatlik olla India-Pakistani piirialadel jäävates Gujarati, Punjabi ja Rajasthani osariikides ning inimröövide ja vägivalla tõttu ei ole soovitav külastada Kirde-India osariike Arunachal Pradeshit, Assami, Manipuri, Meghalayat, Mizorami, Nagalandi ega Tripurat.
Kindlasti tuleks säilitada valvsus oma isiklike asjade üle. Hoia hoolikalt oma passi ja raha ning muid väärtuslikke esemeid busside, taksode ja rongidega reisimisel. Samuti olge ettevaatlik teile võõraste poolt pakutava toidu ja joogiga.
Eriti ettevaatlik tuleks olla, kui teile lubatakse suuri kasumeid vääriskivide välismaale toimetamise eest või soovitakse saada ettemaksu soodsa äritehingu sõlmimiseks.
Narkootiliste ainete omamine, vahendamise ja kasutamine on rangelt karistatav.
Vihmaperioodil (jääb mai ja oktoobri vahele) esineb tihti üleujutusi ning maalihkeid, mistõttu tuleb olla ettevaatlik nii maapiirkondades kui ka suurlinnades reisimisel. Soovitav enne maapiirkondade külastamist, täpsustada läbipääsuteid ja kohalike olusid.
Piiratud aladele reisimine. Teatud aladele, eriti vaidlusalustele piirialadele sisenemiseks on vajalikud täiendavad load, kas Inner-Line Permit (ILP) või Restricted Area Permit (RAP.) Neid nõutakse Arunachali Pradeshi, Sikkimi osariigi, Ladakhi või teatud alade külastamiseks Himachal Pradeshi või Uttarakahandi osariigis. Täiendavad load on vajalikud ka Andamani ja Lakshadweepi saarte külastamiseks. Üldiselt on lubade taotlemine siiski vaid formaalsus ja neid saab hankida kas kohalikelt võimudelt või oma reisiagendi kaudu.
Telekommunikatsioonid. Internetikohvikud on küllalt laialt levinud ja omavad päris kiireid ühendusi, välja arvatud ehk kõrvalistes piirkondades. Wifi-ga on varustatud järjest rohkem kohvikuid ja hotelle, mõnikord on see tasuta, mõnikord tasuline. Interneti kasutustasu on küllaltki varieeruv ja võib kõikuda 15 ja 100 ruupia vahel tunnist, miinimum kasutusajaga 15 minutit või pool tundi. Mõned internetikohvikud nõuavad isikuttõendavat dokumenti ning tuleb arvestada elektrikatkestustega arvutiga töötades.
Mobiiltelefonide puhul toimib suuremates keskustes rahvusvaheline roaming, kuid see on võrreldes Euroopaga kallis, seega oleks kasulik varuda endale ettemakstud kohalik SIM-kaart, mille hankimine on ka omajagu bürokraatlik: taotlejatelt nõutakse 1-5 fotot, passi, koopiat passist ja India viisast, lisaks kohalikku aadressi (milleks võib olla ka hotell), sageli saadetakse agent kontrollima (või helistatakse), kas ikka elad sellel aadressil. Ka aktiveerimine võib mõne päeva aega võtta ning sellega kaasneb üks telefonikõne telefonifirmale, mille esindaja inglise keelest võib olla väga raske aru saada. On küllalt olnud juhtumeid, kui telefonikaart blokeeritakse pärast seda, kui oled oma registreeritud aadressilt lahkunud. Enamus SIM-kaarte on osariigi põhised, s.t. teise osariiki helistamise ja kõne vastuvõtmise puhul tasuda roamingu eest. Suuremad mobiiltelefonioperaatorid on Airtel, Vodafone, Reliance, Idea ja BSNL.
Jootraha ja kauplemine. India puhul on esialgu harjumatu, et restoranimenüüs esitatud hinnale tuleb lõpuks üksjagu raha rohkem maksta, kuna hinnale lisanduvad maksud. Sageli on sinna lisatud ka teenustasu, mis tähendab et arvega on makstud sisuliselt ka jootraha. Hotellide ja rongi-/lennujaamade pakikandjad eeldavad väikese teenustasu saamist, samuti võib anda lisateenuste eest hotellis. Ei ole levinud jootraha jätmine takso- ega rikshajuhtidele, küll võib teda premeerida ausa käitumise eest arveldamisel, pikemaks ajaks palgatud autojuht eeldab ka teatud jootraha saamist korraliku teenindamise eest. Väljaarvatud fikseeritud hindadega suuremates poodides, on väga levinud hinna tingimine. Eriti palju tuleb kaubelda ka takso- ja rikshajuhtidega, kes üritavad sageli väita, et taksomeetrid neil ei tööta. Riksha- ja taksojuhtidele tasumiseks tuleb varuda peenraha, kuna sageli sihtpunktis pannakse klienti fakti ette, et juhil ei ole midagi tagasi anda. Sageli võib hajameelsuse kontrolli tajuda raha tagasisaamisel, tagastatakse kõigepealt väiksemad kupüürid, sellele võib järgneda teatud paus ja alles siis, kui klient jääb tähelepanuga ootama, järgnevad alles suuremad rahatähed.
Pangakaardid ja raha. India ruupia jaguneb 100-ks paise’iks, kuid praegu on need mündid praktiliselt käibelt kadunud. Müntidena on käibel 1-, 2-, 5- ja 10-ruupiased, paberrahana on 5-, 10-, 20-, 50, 100-, 500- ja 1000-e ruupiased rahatähed. 24 h avatud pangaautomaatide arv linnades kasvab pidevalt, enamaktsepteeritavad kaardid on Visa, MasterCard, Cirrus, Maestro ja Plus, rahvusvahelisi pangakaarte tunnustavad järgmised pangad: Axis Bank, Citibank, HDFC,HSBC,ICICI ja State Bank of India. Mõned pangad võivad samuti tunnustada mõningaid enamlevinud pangakaarte (Visa, MasterCard), kuid ilmtingimata kõiki tüüpe kaarte. Rahvusvahelisi krediitkaarte tunnustab kasvav arv poode, parematasemelised restoranid, keskmise ja kõrgema tasemega hotellid ning tavaline on maksta krediitkaardiga lennuki- ja rongipiletite eest.
Elekter. Indias kasutatakse elektrovoolu 230V/50Hz, pistikupesad on sarnaselt Eestiga kaheharulised või kolmeharulised.
Vajalikke telefoninumbreid
Kiirabi 102
Politsei 100
Tuletõrje 101
Suhtlus India äripartneriga
Kuna India on suur ja eripalgeline maa, siis ei ole ühtset võtit sellel riigi mõistmiseks, samuti ei saa anda ühtseid käitumissoovitusi, mis oleksid Indias universaalsed. Ühelt poolt on India tehnoloogiliselt arenenud ja moodne, teiselt poolt on India koduks sadadele miljonitele traditsioonilist elu järgivatele hindudele ja moslemitele ning teatud piirkondades ka primitiivsetele hõimudele. Usundid ja keeled lahutavad inimesi. Kastisüsteem, praegu küll ametlikult mitte järgitav, pärsib sotsiaalset mobiilsust (600 miljonit inimest kuulub kõige alamasse kasti.) Suured jõukuseerinevuse tõttu esindavad ka väga erinevat eluviisi. Indiat iseloomustab ka meestekesksus, mis teeb naistele enesekehtestamise raskemaks, lääne ärinaised võetakse siiski India ühiskonnas hästi vastu.
Samas on India ka kiiresti uuenev riik, kus vähemalt osa ärieliidist ja tippametnikkonnast on õppinud välismaal ja välismaalastega suheldes eelistavad ise järgida läänelikke kombeid. Siinkohal vaid mõned soovitused, mis kehtivad eelkõige nende indialaste kohta, kes on elanud ja töötanud enamuse oma elust Indias ning ei ole palju reisinud välismaale. Vähem käivad need soovitused Mumbaisse, Delhisse ja teistesse suurlinnadesse koondunud, eelkõige nooremate ärimeeste kohta.
Kohtumine ja tervitamine
- Lääne inimesed on harjunud kättpidi tervitama, mis on ka Indias igati kohane, kuid tervitussõna „namaste,“ asetades peopesad käed samal ajal rinna kohal kokku, on hinnatav ja näitab lugupidamist india kultuuri vastu.
- Kui mehed omavahel tervitavad ja jätavad hüvasti käepigistusega, siis tavaliselt naist ei puudutata. Välismaalasest naine võib pakkuda kätt läänelikud kombed üle võtnud india mehele, kuid tavaliselt mitte teistele. Traditsioonilised india naised võivad kätelda välismaalasest naisega kuid mitte mehega.
Ärikultuurist
- Ärikohtumisel vahetatakse visiitkaarte, selles osas on indialased väga teadlikud. Tutvustamisel ulata alati visiitkaart ja seda mõlema käega. Inglise keel on visiitkaarti puhul piisav.
- Otsuste tegemisel on kaalukas roll juhtkonnal, sageli langetab kõik olulised otsused vaid üks isik. Püüa saavutada nii kõrge kontakt kui võimalik.
- Ei ole viisakas kohe asjast hakata rääkima. Sissejuhatuseks tunne huvi vestluspartneri pere, huvide ja hobide vastu ja alles seejärel kasvata see üle ärivestluseks. Esimes(te) ärikohtumiste eesmärgiks ei tohiks olla tulemuse saavutamine, vaid personaalse suhte loomine.
- Äri ajamine Indias võtab aega ja see on vaevaline protsess. Püüa jääda viisakaks, kuid ole järjekindel. Ära näita oma pahameelt, kui öeldakse näiteks, et „see ei ole võimalik.“ Pigem korda oma soovi kindlalt kuid naeratades. Planeerimisel arvesta, et kokkuleppele jõudmiseks võib kuluda mitu reisi.
- India partnerid ei tarvitse erinevatel põhjustel varem kokkulepitud kohtumisele ilmuda, püüa olla paindlik ja kohtumiseks uus aeg leida. Kellaajast kinnipidamise osas on indilastel eestlastest küllaltki erinev arusaam., seega peab olema kannatlik ja varuma aega.
Ärilõunad ja -õhtusöögid
- Esmane ärilõuna või –õhtusöök antakse tavaliselt nimekate hotellide restoranides. Söögi ajal arutatakse ka äri, võimalda võõrustajal alustada ärivestlust.
- Ära kunagi järsult keeldu äripartneri kutsest tema koju või õhtusöögile; kui minek ei ole võimalik, leia usutav vabandus. Samas on kutse äripartneri koju märk temapoolsest usaldusest ja võimalusele tuleb kutse alati vastu võtta. Sobilik on kaasa võtta lilli ja maiustusi.
- Õhtusöögil osalevad sageli ka abikaasad.
- Jookide pakkumisel peab arvestama, et tõsiselt usutavasid järgivad moslemid ja hindud ei tarbi alkoholi.
- Tavaliselt saabutakse õhtusöögile 15-30 minutit väljakuulutatud ajast hiljem, mõnikord hilinetakse veelgi rohkem. Enamusel juhtudel on õhtusöök meie mõistes buffet vormis.
- Sotsiaalsetel kogunemistel asetatakse sageli lillevanik ümber külalise kaela, eemalda see mõni minut hiljem ja tagasihoidlikkuse märgina kanna seda oma kätega.
- Võimalda oma võõrustajatel sind teenindada. Kunagi ära keeldu toidust, kuid sa ei ole kohustatud taldrikut tühjaks sööma, indialastest võõrustajad ei lase su taldrikut tühjana seista.
- Kui võõrustajad söövad kätega, kinnita, et ka sulle meeldib seda teha. Kui söögivahendeid ei kasutata, söö oma parema käega, kasutades ainult oma kolme esimest sõrme ja pöialt.
- Ühisest nõust võtta toitu lusikaga, mitte kunagi sõrmedega. Kasuta tükikesteks chappatit või poorit (leiba) toidu tõstmiseks suhu.
- Indias peetakse õhtusöögi lõpuks söögi serveerimist ja söömise järel tavaliselt lahkutakse. Söök serveeritakse alati päris õhtu lõpus, sama märk nagu meil kohviga.
- Võõrustaja maksab restoraniarve.
- Külalised teevad võõrustajale ja võõrustaja lastele tänutäheks kingitusi.
- Püüa vastata kutsega umbkaudu samaväärsele õhtu- või lõunasöögile. Enne lõuna- või õhtusöögi organiseerimist püüa selgust saada oma külaliste toidupiirangutest: kas tegemist on hindude või moslemitega, kas tegemist on taimetoitlastega; kõige parem on kutsutute või kutsutute abi käest see üle küsida, sest tuleb arvestada ka kalendriga, kuna teatud päevadel või perioodidel teatud toite ei sööda.
Riietus
- Formaalsel ärikohtumisel eeldatakse ülikonna ja lipsu kandmist. Suvekuumuse ajal pintsakut üldiselt ei kanta.
- Naistelt eeldatakse konservatiivse pükskostüümi või kleidi kandmist.
- India kodudes ei kanta tavaliselt kingi, järgi oma võõrustaja eeskuju.
Kingitused
- Kingitused tuleb üle anda mõlema käega. Kingitusi tavaliselt kinkija juureolekul ei avata.
- Hinnatakse kingitusi sinu kodumaalt (parfüüm, šokolaad, väikesed portselan- või kristallnõud).
- Kingitusi ei oodata esimesel kohtumisel. Kingitusi vahetatakse tavaliselt suhete arenemisel.
Kehakeel
- Avalik kiindumuse väljanäitamine ei ole Indias kombeks.
- Sarnaselt eestlastega hindavad indialased isiklikku ruumi, mis tähendab, et kui vähegi ruumi on, võiks hoida distantsi vähemalt käsivarre jagu.
- India mehed aktsepteerivad kerget õlale- ja seljalepatsutust sõpruse märgina.
- Peanõkutamine vasakule ja paremale võib tähendada „jah“ sõna, nõusolekut.
- Tervituse märgiks käe vasakule ja paremale lehvitamist tõlgendavad indialased sageli kui sõna “ei“ või kui äraajamist.
- Kellegi puudutamiseks, raha üleandmiseks või eseme vastuvõtmiseks kasuta paremat kätt, kuna vasakut kätt peetakse ebapuhtaks.
- Ära puuduta kellegi pead, seda peetakse tundlikuks.
- Jalgu peetakse ebapuhtaks. Jalad on pühad vaid pühameeste ja –naiste puhul. Kinganinaga inimese suunas osutamine on solvang. Vabanda kohe, kui sinu jalad või kingad puudutavad teist inimest.
- Indialased on väga tundlikud ebaviisakate viibutuste suhtes. Käega üles ja alla lehvitamine lääne mõistes hüvastijätu märgiks tähendab india mõistes lähemale kutsumist. Lähemale kutsumiseks tuleb suunata käsi alla, peopesa allapoole, sõrmed kokku suruda ja teha peopesaga enda suunas viipeliigutust (nagu kraabiks midagi).
- Ära osuta kunagi inimese suunas ühe või kahe sõrmega (kasutatakse alamal positsioonil olevate inimeste puhul), osuta lõua, terve käe või pöidlaga. Lõuga ei kasutata kõrgemal positsioonil olevate inimeste puhul.
Mõned näpunäited tegutsemiseks India ärikeskkonnas
- Enne India turule sisenemist valmista ette äriplaan ja konsulteeri eelnevalt Eesti Suursaatkonnaga/Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega New Delhis India ärikeskkonna ja India seaduste osas.
- Väldi niipalju kui võimalik ettemaksete tegemist allhanke puhul.
- Turundusstrateegia valikul on vajalik ülevaade turu suurusest, turunduskanalitest ja -meetoditest, mis on vajalikud vastava toote/teenuse turustamiseks. Konsulteeri vajadusel EAS-iga.
- Turustamisel arvesta kohalike kultuuriliste iseärasustega, näiteks mõnedel juhtudel on vajalik sisse viia muudatused kaubamärgi kujunduses.
- Kohe alguses on vajalik endale selgeks teha maksupoliitika ja –lepingud, et vältida halbu üllatusi turundus- või investeerimisprotsessi hilisemates etappides.
- Väldi vahendajaid ja konsultante, kes lubavad palju. Soovitav on enne lepingu allkirjastamist konsulteerida EAS-i esindusega.
- India ja Euroopa tootestandardid võivad erineda üksteisest olulisel määral, mis võivad olla takistuseks India turule sisenemisel. Tegele nende võimalike takistustega õigeaegselt.
- Kuigi messid on hea võimalus ärikontaktide sõlmimiseks, tuleks siiski olla ettevaatlik liiga kiirete või varajaste kohustuste võtmise suhtes.
- Tuleb olla ettevaatlik ostjatega, kes süvenemata teie toote spetsiifikasse, on kohe nõus ostma suure partii, kuid kes enne soovivad teilt küllakutseid delegatsioonile suhete sõlmimiseks/arendamiseks ja toodetega tutvumiseks – teie partneri motivatsioon võib olla vaid viisade saamine delegatsioonile.
- On soovitav konsulteerida saatkonna või EAS-iga enne konsultantide, nõustajate või partnerite valikut India turu mõistmiseks. Soovi korral saab aidata vajalikku kontakti leida.
Mõned peamised väljakutsed, millega India turule sisenevad ettevõtted silmitsi seisavad on järgmised:
- Intellektuaalse omandi kaitse;
- Äriinfo ja lepingute konfidentsiaalsus;
- Eelteadmised oma äripartneri kohta, millega soovitakse lepinguid sõlmida;
- Äripartneri finantsvõimekuse hindamine, kusjuures on oluline teada, millised firmad veel samale äripartnerile kuuluvad.
Viisanõuded. Välismaalased, kes viivad ellu projekte või/ja lepinguid, peavad taotlema tööviisat. Kõik välismaalased, kes viibivad riigis rohkem kui 180 päeva õppe-, ravi-, teadus- või tööviisa alusel, peavad registreerima oma kohaloleku kas Delhi või oma regiooni Välismaalaste (Regionaalse) Registreerimise Ametniku juures 14 päeva jooksul peale riiki saabumist. Välismaalaste töölevärbamine rohkem kui 12 kuuks nõuab siseministeeriumi heakskiitu. Side- ja Informatsioonitehnoloogia Ministeeriumi Telekommunikatsiooni osakond teostab järelvalvet välismaalaste tööhõive osas telekomi sektoris. Nende ettevõtete tippjuhtkond või julgeolekuteemaga seotud haldurid peavad olema kas India kodanikud või peavad saama siseministeeriumi loa vastaval ametikohal töötamiseks.
Rohkem infot veebilehel: http://www.expatarrivals.com/india/visas-for-india
India ärikeskkonna indeksid
Transparency International Corruption Index (TI): India kuulub endiselt riikide nimekirjas viimase kolmandiku hulka, loe lähemalt: http://archive.transparency.org/publications/gcr
Heritage Economic Freedom: Tagasihoidlik tõus pingereas kajastab olukorra paranemist tööjõu vabaduse osas, samas kui olukord on halvenenud ärivabaduse, korruptsioonitaseme, valitsuskulude ja rahandusliku vabaduse osas, loe lähemalt: http://www.heritage.org/index/country/india
World Bank/IFC “Doing Business 2014:” India positsioon on viimase nelja aasta jooksul stabiilselt kehvapoolne, India on viimastel aastatel traditsiooniliselt saavutanud kehva koha järgmistes sektorites: „äri alustamine“ (158.), „ehituslubade haldamine“ (184.), „piiriülese kaubandus“ (126.), „lepingute elluviimine“ (186.) ja „maksude maksmine“ (156.) vallas. Loe lähemalt: http://www.doingbusiness.org/rankings
Legatum Index: Üleilmne uuring tegurite osas, mis edendavad või pidurdavad rahvuslikku heaolu, näitab India langemist pingereas tahapoole alates 2009. aastast. Tervishoiu taseme säilitamine või tõstmine (104. koht); haridus- ja kirjaoskuse tase (100); ohutus ja julgeolek (114); sotsiaalne kapital (138) on mõned näited India langemisest pingereas.
Investeerimismeetodid. Investeeringute tegemiseks on kaks moodust: vaba investeering (ingl. keeles „automatic route“) ja investeering valitsuse kaudu. Esimese mooduse puhul ei ole vaja taotleda keskvalitsuse nõusolekut, investor peab oma investeeringust India Keskpangale teada andma 30 päeva jooksul pärast summade laekumist ja aktsiate emiteerimist, kasutades selleks FC vormi: https://www.rbi.org.in/scripts/BS_ViewForms.aspx. Mõiste „vaba investeering“ on natuke eksitav, kuna investeeringud enamus sektoritesse nõuavad teatud kaastegevust valitsuse poolt riiklikul, osariigi või mõlemal tasemel.
Investeeringud valitsuse kaudu nõuavad heakskiitu vastava ala ministeeriumilt, eelkõige Kaubandus- ja Tööstusministeeriumilt, või Rahandusministeeriumi Välisinvesteeringute Edendamise Ametilt (Foreign Investment Promotion Board (FIPB)). Valitsuse heakskiiduandmist reguleerivad reeglid erinevad sõltuvalt tööstusharust ja heakskiitev institutsioon erineb sõltuvalt taotlejast ja tootest. Kõik uued investeeringud nõuavad heakskiitu ja lube mitmetelt valitsusorganisatsioonidelt, teiste hulgas näiteks Reostuse Kontrolli Ametilt, tehaste peainspektorilt, Elektriametilt, linnanõukogult. Heakskiidu saamise kiirendamiseks rohkem kui 200 mln USD projektidele loodi 2012. a detsembris valitsuskabineti investeeringutekomitee (Cabinet Committee on Investment (CCI)), mida juhib peaminister.
Investeerimisreeglid erinevatesse sektoritesse. Valitsus surub investoritele peale nõuet, et teatud toodete puhul peab osa komponente olema valmistatud kohapeal, seda eesmärgiga suurendada tööstuse osakaalu riigi SKP-s ja seda eriti uue valitsuse kampaania „Make in India“ taustal. Fookus on IKT, elektroonika- ja puhta energia toodetel. Välisinvestorite arvates halvendab see India investeerimiskliimat, eriti kui kohalike komponentide nõuet surutakse peale erafirmadele. Valitsus on juba kehtestanud kohalike komponentide nõude IKT sektoris riigihankel osalemiseks: http://dipp.nic.in/english/policies/national_manufacturing_policy_25october2011.pdf (PDF)
Pangandus. Välismaiste institutsioonide osaluse lagi India erapankades on 74% ja valitsusele kuuluvatesse pankades 20%.
Välismaalaste jaoks on kolm moodust siseneda India pangandusturule:
- rajada harukontor;
- luua täisomanduses olev tütarfirma; kuigi välispangad ei saa omada kahte korraga – harukontorit ja tütarettevõtet;
- luua tütarettevõte maksimaalselt 74%-lise välismaise osalusega.
Hääleõiguse lagi on era- ja riiklikes pankades vastavalt 10% ja 1%, mis ei ole korrelatsioonis omandusega. Vastav seadusemuudatuse projekt annaks erapankades hääletusõiguse vastavalt aktsiate osakaalule, kuid praeguseks ei ole seda veel vastu võetud.
Tootmine. 100%-line väliskapitali osalus on lubatud enamuses tööstusharudes, kuigi siin jookseb piir ka MSE-de (Micro and Small Enterprises) ja teiste ettevõtete osas. MSE määratlus Indias tähendab ettevõtet, mis on seadmetesse ja masinatesse investeerinud vähem kui miljon USD. Iga ettevõte, mis ei kvalifitseeru MSE-na ja toodab tooteid, mis on reserveeritud MSE-de jaoks, peab 24%-lisest osalusest suurema osaluse saamiseks taotlema valitsuse luba. Kuid valitsus on vähendanud järjepanu neid sektoreid, millele rakendub rahvuslike väikeettevõtete kaitse poliitika.
Sektorite nimekiri http://www.dcmsme.gov.in/publications/reserveditems/reserved2010.pdf (PDF).
Finantsteenused (v.a pangandus). Hõlmab äripangandust, aktsiate emiteerimist, portfellihaldust, finantsnõustamist, varavahendust- ja haldust, riskikapitali, krediidireitingut, eluasemelaene, krediitkaardiäri, valuutavahetust, investeerimisnõustamist, mikrokrediiti. Investeeringute suurusele nendes valdkondades on kehtestatud kapitalinõuete miinimumid: alates 500 000 USD ettevõtetele maksimaalse 51%-lise välismaise osalusega; alates viis mln USD ettevõtetele 51-74,9% välismaise osalusega, alates 7,5 mln USD üle 75% välismaise osalusega ettevõtetele. Üle 50 mln USD investeeringuga finantsettevõtted võivad 100%-liselt kuuluda välismaistele investoritele ja luua piiramatul hulgal tütarettevõtteid teatud finantsteenuste valdkonnas ilma, et nad peaksid juurde tooma täiendavat kapitali.
Firma registreerimine
Esinduse rajamine. Olulised kriteeriumid, mida tuleks oma ettevõtte asukoha valikul arvestada, on füüsilise taristu olemasolu, osariigi toetus ja paindlikkus, energia kättesaadavus ja hind ning õiguskindluse olukord. Teiste teguritena tuleks arvestada tööjõu kättesaadavust ja maksumust, tööalaseid suhteid ja töökultuuri (mis on osariigiti erinev) ja ressursside ning turgude lähedus. Tööõiguse vallas tuleks arvesse võtta, et rohkem kui saja töötajaga firma peab töötajaskonna koondamiseks/vallandamiseks taotlema valitsuse töövoliniku luba - tegemist on dokumendiga, mis on sageli võimatu saada. Kuna mõistliku hinnaga kvaliteetsed äripinnad on India suurlinnades defitsiit, peaks tähelepanu pöörama võimalustele, mida pakuvad selleks spetsiaalselt rajatud ärikeskused, kus on tavaliselt tagatud võrgu- ja muud ühendused, õhukonditsioneerid, mitmed äriteenused. Uurida tuleks mitmete osariikide poolt pakutavaid tehnoloogiaparkide võimalusi, mis on loodud välisinvesteeringute ligimeelitamiseks teatud sektoritesse nagu näiteks tarkvaraarendus, biotehnoloogia või autotööstus.
Esinduse liigid. Kui ei soovita asutada ühisettevõtet ega tütarfirmat, võib Indiasse rajada kas esindus-, projektipõhise või harubüroo. Selleks on vaja India Keskpanga (Reserve Bank of India) nõusolekut, mille taotlemise aluseks on FNC vorm. Samuti nõutakse firmalt registreerimist Ettevõtete Registris (Registrar of Companies (ROC)) 30 päeva jooksul kohaloleku algusest.
Mitmed välisfirmad otsustavad alustuseks rajada Indiasse esindusbüroo, mis otseselt äritegevusse kaasatud ei ole. Eesmärgiks on pigem suhtevõrgustiku rajamine, turu teadlikkuse kasvatamine toodetest, uute äri- ja investeerimisvõimaluste uurimine. Esindusbüroo ei tohi tegeleda müügitegevusega ega tohi teenida Indias mingit tulu. Kontakt- ja ega muude teenuste osutamise eest ei ole õigust raha kasseerida, mistõttu ei ole ka tulude maksustamisega seotud probleeme, esindusbürool ei ole õigust raha tagas viia kodumaale.
Harubüroo ei ole iseseisev aktsiaselts vaid välisfirma käepikendus Indias. India Keskpank piiritleb harubüroo tegevusulatust järgmiselt: emafirma esindamine ja tegutsemine selle müügi/ostuagendina; uurimistöö emafirma huvides, eksportimise ja importimise teostamine, tehnilise ja rahalise koostöö edendamine India ja välisfirmade vahel; koolitus- või nõustamisteenuse pakkumine; informatsioonitehnoloogia alaste teenuste pakkumine ja tarkvaraarendus; emafirma poolt toodetud toodetele tehnilise toe osutamine. Seega on harubüroo äritegevusse ja on kohustatud makse maksma. Samuti on peale maksude tasumist harukontoril õigus Indias teenitud tulu kodumaale viia. Samas ei ole harubürool õigust osaleda tootmis- ja töötlemistegevuses, kuigi tal on õigus sellekohane tegevuse suunata India tootjast allhankijale.
Mõned välisfirmad eelistavad ajutiste projektide elluviimiseks luua Indiasse nn. projektipõhise büroo (Project Office), mis viib emafirma huvides ellu teatud projekte. Tegemist on põhimõtteliselt harubürooga, mis luuakse teatud perioodiks konkreetse(te) projekti(de) elluviimiseks. Nõusoleku andmine sedalaadi büroo rajamiseks on seotud valitsuse poolt toetatud ehitusprojektide elluviimiseks või kui neid projekte rahastavad India või rahvusvahelised finantsinstitutsioonid, või ka rahvusvahelised organisatsioonid. Erandkorras võidakse projektipõhise büroo loomisele anda heakskiit ka eraprojektide elluviimiseks. Pärast projekti elluviimist ja maksukohustuste täitmist on selle ettevõtlusliigi puhul viia teenitud kasum riigist välja. Küll aga ei ole antud ärikehandil ilma India Keskpanga nõusolekuta õigust omandada kinnisvara. Kinnisvara on võimalik rentida ja sedagi maksimaalselt viieks aastaks.
Otsemüük. Otsemüügi turu suurus aastatel 2011-12 oli 1,16 mld, aastateks 2019-20 ennustatakse selle suuruseks 6,18 mld USD. Otsemüügi areng on olnud tugevaks tõukejõuks ettevõtluseks, st iseendale tööd andvate inimeste arvu kasvule, otsemüügiga tegelevate inimeste arv küündib üle nelja miljoni. Vaid paar osariiki – Kerala ja Rajasthan on kehtestanud selged reeglid otsemüügi korraldamiseks. Keskvõimu tasemel on loodud komitee tugevdamaks regulatiivset ja järelevalve alast koostööd keskvõimu ja osariikide agentuuride vahel vältimaks müügi püramiidskeeme. Otsemüüja peab oma vastavat ärilitsentsi ja deklareerima ning maksma vajaliku maksud.
Otsemüügi assotsiatsiooni aadressid: http://www.idsa.co.in/
Ühisettevõte ettevõtlusvormina on Indias laialt levinud, kuna India soodustab investeeringuid, tootmisvahendite importi ja tehnoloogiasiiret. Kuna India turul tehtud vead võivad väga kalliks maksma minna, on ühisettevõtte puhul üks olulisim komponent kohalike partnerite valik: vajalik on põhjalik taustauuring, põhjalik kaalutlemine, peaaegu esmatähtis on partnerite senine kogemus, usaldusväärsus, oluline on alguses paika panna rollijaotus, mõlema poole kohustused.
Partneri, müügiagendi leidmine. Uuele turule tulles peab tegelema müügikanalitega, jaotusvõrguga, tootele hinnamääramise ja toote markeerimisega ning intellektuaalse omandi kaitsega. Suhtlemine ja isikliku kohtumised võimalike müügiagentidega on väga tähtsad. Kindlasti ei tohi alahinnata taustauuringut, et kindlaks teha potentsiaalse agendi usaldusväärsus ja võimekus.
Väikese hulgimüüja eelised: väike hulgimüüja võib osutuda ideaalseks variandiks paindliku jaotusvõrgu strateegia elluviimiseks. India on suur riik erinevate harjumuste ja traditsioonidega erinevates piirkondades, nii võib kohalik hulgimüüja oma kohaoleku ja kohaliku turu tundmise osutuda hulga paremaks lahenduseks, kui üleriigiline hulgimüüja, mis jätab toote turustamise ühele oma paljudest osakondadest.
Partneri taustauuring. India on uus ja kiiresti arenev majandus ning siin ei tarvitse traditsioonilised ja lihtsad meetodid partneri usaldusväärsuse kindlakstegemiseks toimida, samas partneri tausta põhjalik tundmaõppimine on kriitilise tähtsusega. Info kogumine pangast, raamatupidajatelt, juristidelt, tööstusliitudelt potentsiaalse agenti, hulgimüüja kohta on ülioluline. Tehniliste toodete müügi puhul on tähtis hinnata agendi tehnilisi ekspertteadmisi, rajatiste seisukorda ja tehnilise personali kogemust. Äripartnerite leidmiseks on soovitav käia messidel, kus kogunevad oma valdkonna professionaalid.
India messikalender : http://www.indiatradefair.com/
Vaidluste lahendamine. Välisinvestorid kurdavad sageli lepingutest mittekinnipidamise üle. Maailmapanga andmetel on India endiselt tagantpoolt kuuendal kohal riikide pingereas vaidluste lahendamise kiiruse osas. India kohtud on alamehitatud ja neil puudub efektiivne metoodika, kuidas saada üle võlgnevusest lahendamata kohtukaasuste osas. Meedia andmetel ootab India kohtutes lahendamist 30-40 miljonit kaasust, kusjuures viimase dekaadi vältel on kohtukaasuste lahendamise võlg kasvanud 30%. Aeglane kohtusüsteem on kujunemas oluliseks pudelikaelaks India majanduse arengu teel. Oma seadusandluse ühtlustamiseks ülejäänud maailmaga ärivaidluste lahendamiseks jõustas India Arbitraaži ja lepitusseaduse, mis tugineb ÜRO Rahvusvahelise Kaubandusõiguse Komisjoni (United Nations Commission on International Trade Law - UNCITRAL) eeskujule. Välismaised kohtuotsused on rakendatavad selliste rahvusvaheliste konventsioonide nagu konventsiooni alusel.
India valitsus rajas autonoomse üksusena justiitsministeeriumi juurde alternatiivse vaidluste lahendamise üksuse (International Center for Alternative Dispute Resolution (ICADR)), mille eesmärgiks on vähendada kohtute töökoormust ja pakkuda kiiremaid lahendusi antud valdkonnas. India on osaline 1958. a New Yorgi konventsioonis välismaiste arbitraažikohtute otsuste tunnustamise ja rakendamise kohta. Vaatamata allkirjale konventsioonil käib reaalne elu Indias natuke ikka teist rada: India kohtud on vastu võtnud kaebusi, mille eesmärgiks on kompensatsiooni väljamaksmise venitamine/vältimine, mida on India poolelt nõudnud välismaine arbitraažikohus. India ei ole ühinenud ka veel Investeeringualaste Vaidluste Lahendamise Rahvusvahelise Keskusega. Modi valitsus planeerib õigusabi teenuste turu avamist välismaalastele.
Maksusüsteem on Indias keeruline ja palude erisustega. Käibemaks on jaotatud eri osadeks, mida koguvad kesk- ja osariikide valitsused eraldi, mis tekitab väga suure halduskoormuse. 2016. aasta augustis andis India parlament heakskiidu ühtse käibemaksu kehtestamisele (praegu koosneb kuuest erinevast komponendist). Seaduse jõustumiseks peavad selle heaks kiitma veel paljude osariikide parlamendid.
Paljude maksuerisuste osas on märkimisväärne, et India valitsus tagab 10-aastase maksepuhkuse teadusmahukatele algavatele firmadele. Eesti ja India vahel on kehtiv topeltmaksustamise vältimise leping.
Ettevõtete asutamis- ja omandiõigus. Välismaised ja kodumaised äriüksused võivad osaleda ettevõtluses kaubandusfirma, tütarfirma, ühisettevõtte, harukontori ja projektipõhise kontori vormis. India valitsus ei võimalda välisinvestorite osalust kinnisavaraäris, v.a äritegemiseks vajamineva kinnisvara omandamine ja uute elamis- ja kommertspindade arendamine. Selleks on vaja läbi viia mitmed bürokraatlikud protseduurid ja omandada hulk lube nii osariigi kui kohaliku omavalitsuse tasandil; loodusele ohtliku tootmise korral on vaja taotleda luba ka Metsa- ja Keskkonnaministeeriumist.
Välisvaluuta halduse regulatsioonid (Foreign Exchange Management Regulations) sätestavad reeglid, mis võimaldavad firmadel omandada kinnisvara ja vahetada valuutat eesmärgiga investeerida Indiasse.
Regulatsioonidega saab põhjalikumalt tutvuda siin: https://rbi.org.in/scripts/BS_FemaNotifications.aspx?Id=175 ja siin: https://www.rbi.org.in/scripts/fema.aspx
Indial on olemas korralikud autoriõiguse seadused, kuid nende rakendamine on nõrk ja piraatlus laialt levinud. India on Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO), UNESCO ja Berni Konventsiooni liige. 2012. a täiendas India oma autoriõiguse seadusi ja allkirjastas Pekingi lepingu audiovisuaalse materjali kaitse kohta, ometi see seadus sätestab ulatuslikud erandid isiklikuks tarbimiseks ja „õiglaseks tehinguks.“
India on täiendanud oma kaubamärgi seadust ja viinud selle kaubamärgi registreerimise ja tagamise osas lähemale rahvusvahelistele standarditele. India Intellektuaalse Omandi Büroo kohandab kaubamärgi taotlemise korraldamist Madridi protokolliga 2013. aastast, mille puhul ühest avaldusest piisab registreerimaks kaubamärk ükskõik millises 84-st Madridi protokolli allakirjutanud riigis.
Indias saab patenteerida farmaatsiatööstuse tooteid ja põllumajanduse kasutavaid kemikaale, nagu ka mitmeid teisi tooteid, kuid peab arvestama, et India seadused ei taga kaitset patenteerimisprotsessi käigus ametkonnale üleantud toote kohta käiva informatsiooni ebaõiglase kasutamise vastu.
Regulatiivne süsteem. Vaatamata edusammudele, hoiab India majandust ohjes ülemäärane ja väga keeruline bürokraatlik süsteem, millel on laiad volitused teha asju oma äranägemise järgi. India on detsentraliseeritud riik, mis annab osariikidele laialdased regulatiivsed õigused. Regulatiivsed otsused selle kohta, mis puudutab majandustsoonide loomist, maakasutust ja keskkonda võivad osariigi olla väga erinevad. Vastuseis ametiühingute ja opositsioonipoliitikute pidurdab maavõõrandamise reformi, keskkonnalubade saamist, investeeringute tegemist jms. Keskvõimul on õnnestunud luua sõltumatud ja tulemuslikud järelvalveorganid telekommunikatsiooni, väärtpaberite, kindlustuse ja pensionite sektoris. India Konkurentsikomisjon on hakanud rakendama oma volitusi kartellistumise ja turuliidri võimu kuritarvitamise vastu. 2011. a valitsus sätestas reeglid, mis reguleerivad ettevõtete liitmisi ja ülevõtmisi. 2012. a detsembris võttis India parlamendi alamkoda vastu ettevõtlusseaduse, mis asendas senise sarnase seaduse 1956. aastast uuega ja mille eesmärk oli viia firma juhtimisreeglid kooskõlla rahvusvaheliste standarditega.
Töösuhted. Kuigi India ametiühingutel on 20 mln liiget, moodustavad ametiühingu liikmed vaid 5% India tööjõust. Enamus ametiühingutest on seotud teatud poliitilise parteiga. Streikide tõttu kaotsiläinud tööaja määr on viimastel aastatel tublisti vähenenud: kui 2010. a läks streikide tõttu kaotsi 30 mln, 2011. a 20 mln tööpäeva, siis 2012. a jäi see number alla kolme miljoni. Osad streigid on seotud vaidlustega palga ja töötingimuste üle, vahel on streigid seotud kohaliku poliitilise eluga, mille puhul tööandja ei saa maidagi teha. Suuremad kannatajad streikide tõttu on pangandus ja autotööstus.
India tööregulatsioonid kuuluvad maailma keerukamate ja rangeimate hulka. Palgamaksmist reguleerib Palgaseadus (1936) ja Miinimumtasuseadus (1948). Tööstustööliste palgad on osariigiti erinevad, kõikudes 3,5 USD-st kvalifitseerimata töölisele päevas 10 USD-ni oskustöölisele. Sulgemisi ja koondamisi reguleerib Tööstusvaidluste seadus (1947) ja see nõuab valitsuse luba vallandamiseks või äri sulgemiseks, kui ettevõttes on töötajaid üle 100. Kuna luba ei ole kerge saada, sunnib see tööstusi renditööjõu rakendamise kaudu seda seadust vältima. Ka välispankadel on harukontorite sulgemiseks vaja keskpanga luba.
Vabakaubandustsoonid/Vabasadamad. India valitsus on asutanud mitmeid eritsoone eksporti suunatud tootmise stimuleerimiseks. Nende hulka kuuluvad erimajandustsoonid (Special Economic Zones), ekspordi tootmiststsoonid (Export Processing Zones), tarkvara tehnoloogiapargid (Software Technology Parks), ekspordile suunatud üksused (Export Oriented Units ), riiklikud tootmistsoonid (National Industrial and Manufacturing Zones), milliseid on Indias 14.
Eritsoonid alluvad erinevatele reeglitele ja pakuvad investoritele soodustusi, mille kohta võib leida üksikasjalikumat infot järgmistel veebilehtedel: www.sezindia.nic.in, www.stpi.in ja www.eouindia.gov.in/handbook_procedures.htm.
Erimajandustsoone koheldakse, kui välisterritooriumi ja seega ei kohaldu neile India tollireeglid, firmade osaluse osas ei ole kehtestatud lage, tehakse erandeid litsentseerimisnõuete osas, investorid naudivad maksupuhkusi ja teisi maksusoodustusi. Ekspordi tootmistsoonid pakuvad erisoodustusi ekspordiks tootvatele välisinvestoritele. Tarkvara tehnoloogiapargid pakuvad sarnaseid soodustusi tarkvara tootvatele ettevõtetele. Ekspordile suunatud üksused tähendavad ükskõik kus India loodud ettevõtteid, mis ekspordivad kogu oma toodangu ja neile on tagatud pooltoodete tollivaba import, tulumaksupuhkused, aktsiisimaksuvabastus tootmiseks vajalikele seadmetele, pooltoodetele ja toormele, käibemaksuvabastus. Riiklikud tootmistsoonid on kompaktsed, vähemalt 5000 ha suurused tootmislinnakud, mis on loodud eksporttoodangu tootmiseks ja mis alluvad selleks määratud valitsusüksusele, üksuse eeliseks on vajaliku dokumentatsiooni tsentraliseeritult korraldatud kordaajamine.
Probleemid. Probleemid maanteede, raudteede, sadamate, lennujaamade, hariduse, energiavarustatuse ja telekommunikatsioonidega on oluliseks takistuseks India majanduse arengu teel, mis ei võimalda sel jõuda sinna, mida eeldab selle potentsiaal. India kiire linnastumine koos kasvavate sisstulekutega on tekitanud karjuva vajaduse taristu parendamise vastu tagamaks paremaid avaliku sektori teenuseid ja toetamaks jätkusuutlikku majandusarengut. India plaanib 1 triljoni USD investeerimist taristuprojektidesse kuni 2017. aastani ja püüab kaasata erasektorit, mis on finantseerida poole selle mahust, seda läbi koduse avaliku ja erasektori partnerluse mudeli.
Kõrged tariifid ja protektsionistlik poliitika. Importtollid Indias on endiselt kõrged ning investorid ja eksportöörid seisavad silmitsi läbipaistmatu ja sageli ettearvamatu regulatiivse ja tariifse süsteemiga. Maailmapanga hinnangul on India ärikliima 183 majanduse hulgas alles 132. kohal (2012) ja lepingute jõustamise poolest viimaste seas. India valitsus taotleb jätkuvalt kohaliku tootmise osakaalu tõstmist teatud tootmisvaldkondades, sh informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT), elektroonika, päikeseenergia, et tagada kodumaise tööstuse osakaal SKP-s. India valitsus viib ellu poliitikat, mille kohaselt antakse kodumaistele tootjatele riigihanke korral eelis, viidates julgeolekuprobleemidele. Lisaks peavad ministeeriumid teada andma kõikidest IKT toodetest, millega on julgeolekuprobleeme. India valitsus nõuab kohustuslikku litsentseerimist ja sertifitseerimist vastavatelt akrediteeritud laboritelt imporditud IKT varustuse osas, mis veeretab importööride teele täiendavaid takistusi, kuna selliseid laboreid ei ole piisavalt. Kodumaiste firmade toetamist ja välismaiste firmade eelistamist demonstreerib ilmekalt India valitsuse poliitika farmaatsiatoodete alal: patendiandmisest keeldumine rahvusvahelistele firmadele, mis tegelevad innovatiivsete ravimitega, samal ajal andes litsentse India firmadele sarnastele geneerilistele ravimitele, mis viitab intellektuaalse omandi kaitse kehvale järjele.
Osariikide võimupädevus. India on föderaalriik, kus osariikidel on suur võimupädevus ja otsustusõigus, nii tuleb investoritele silmitsi seista väga erinevate äri- ja majandustingimustega India 29 erinevas osariigis ja 7 liiduterritooriumil. Osariigid ja liiduterritooriumid erinevad üksteisest poliitilise võimu teostamise stiili, valitsemiskvaliteedi, seaduste, maksude, töösuhete ja haridustaseme poolest. Kui Gujarati osariik oma positiivse ärikliima tõttu on ligi meelitanud märkimisväärselt väliskapitali, ei saa seda öelda mahajäänud Uttar Pradeshi ega Jharkhandi kohta. Edu saavutamiseks tuleb arvestada osariikide omapäraga ning see tuleks enne investeerimist endale selgeks teha. Kehvapoolne taristu, kõrged tariifid, protektsionistlik poliitika, korruptsioon, bürokraatlik ebaefektiivsus ja intellektuaalse omandi puudulik kaitse on suurimad takistused välisinvesteeringute riikitulekuks, kuigi teatud sektorite mahajäämus annaks hulgaliselt häid nišše investeeringuteks.
Lepingud. India on sõlminud aastate jooksul mitmeid kahepoolseid ja regionaalseid kaubanduslepinguid. Lisaks eelistuslike kaubandustariifimäärade kehtestamisele pakuvad need lepingud laiemat majanduskoostööd teenustekaubanduse, investeeringute ja intellektuaalse omandi vallas.
India saab tariifieeliseid GSP (Generalized System of Preferences) ja GSTP (Global System of Trade Preferences) süsteemi kaudu. Teised kokkulepped, mis pakuvad Indiale eeliseid on kaubanduses on Lõuna-Aasia Regionaalse Koostöö Assotsiatsiooni (South Asian Association for Regional Cooperation (SAARC)) Eeliskaubanduse Leping (Preferential Trading Agreement (SAPTA)), Bangkoki leping ja India–Sri Lanka vabakaubandusleping (ISLFTA). Need lepingud näevad ette kaupade päritolureeglid, mille järgimine on eelduseks eelistariifide rakendamisele nende toodete suhtes.
India ja mitmed Aasia riigid on allkirjastanud igakülgse majanduskoostöö lepingud (Comprehensive Economic Cooperation Agreement (CECA)), mis kujutab endast paketti lepingutest ja mis hõlmab kaubandust, teenustekaubandust, investeeringuid, majanduskoostööd, haridust, teadust ja tehnoloogiat, lennundust ning intellektuaalse omandi kaitset. Lepingud pakuvad mitmekesiseid tollimaksu erandeid ja vähendamisi kaupade osas, mis imporditakse Singapurist Indiasse. India Kaubandusministeerium on ennustanud, et 60 % India tuleviku kaubandusest langeb riikidele, kellega on sõlmitud vabakaubanduslepingud, sh selliste riikidega nagu Paraguai, Argentiina, Brasiilia, Pakistan ja ka Hiina. Muudatusena poliitikas otsustas India asendada kõik eelis-/vabakaubanduslepingud (PTA/FTA) igakülgsete majanduskoostöö lepingutega, seda vaatamata valitsuse varasemale lubadusele rõhuda just kahepoolsele poliitikale. Otsusega püüti ilmselt rahustada Maailma Kaubandusorganisatsiooni, mis hoiatas Indiast eksklusiivselt kahepoolsete lepingute sõlmimise eest. PTA-d/FTA-d hõlmavad struktuurse tariifide vähendamist kahe maa vahel. CECA-d katavad eelistatavat FDI reeglite lõdvendamist partnerriigi suhtes, maksupuhkusi investeeringute ja sissetulekute oas, viisarežiimi lõdvendamist jne., ka teenustekaubandus on CECA objektiks.
Kahepoolsete kaubanduslepingute kohta saab informatsiooni India Kaubandusministeeriumi koduleheküljel: http://commerce.nic.in/trade/international_ta.asp?id=2&trade=i
Imporditariifid
Alates 1991. aastast on India läbi viinud majandusreforme, mis on muutnud kaubandusreeglistiku märkimisväärselt läbipaistvamaks. Reformidega on kaasnenud imporditariifide oluline alanemine viimase rohkem kui paarikümne aasta jooksul: keskmiselt 350% tasemelt 1991. a 10% tasemele praegu. Ometi on India tariifid teiste riikide taustal jäänud suhteliselt kõrgeks, mis koos impordipiirangutega on raskendanud müüki India turul ja tootmissisendite impordiraskuste kaudu takistanud ka India tööstuse konkurentsivõime kasvu.
India praeguse kaubanduskorralduse aluseks on „Impordi-Ekspordi poliitika 2009-2014“. Impordi jaoks enamusjuhtudel litsentsi ei ole vaja, küll on teatud kaubaartiklite import kas keelatud või piiratud (s.t lubatud litsentsi alusel), teatud juhtudel on import lubatud vaid riiklike ettevõtete kaudu.
2001. aasta aprillis kõrvaldas India kvantitatiivsed piirangud 715 kaubaartikli impordilt, viies sellega lõpule 1991. a. alguse saanud etapiviisilise kaubanduspoliitika liberaliseerimise. India on kaevanud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (World Trade Organisation –WTO) apellatsioonikohtusse WTO paneeli raporti peale India põllumajandus-, tekstiili- ja tööstustoodete kvantitatiivsete piirangute kohta. Sellega on esitatud väljakutse paneeli autoriteedile, mis peab kindlaks tegema, kas maksebilansi puudujääk on piisav põhjus õigustamaks impordipiiranguid ja kas regionaalsed kaubanduslepingud on üleüldse kooskõlas WTO normidega.
Mahuliste piirangute kõrvaldamine ja edasine tariifide alandamise perspektiiv Aasia tasemeni viib ilmselt suurema konkurentsi määrani impordi osas.
Aastast 2007 peab Euroopa Liit Indiaga läbirääkimiseks vabakaubanduslepingu sõlmimiseks, et suurendada vastastikust kaubavahetust, teenuseid ning lihtsustada investeeringuid. Käesolevaks hetkeks ei ole läbirääkimisprotsess veel lõppenud. Põhjalikumalt Euroopa Liidu ja India kaubandussuhete kohta EL-i Kaubanduse Peadirektoraadi vastavalt leheküljelt: http://ec.europa.eu/trade/policy/countries-and-regions/countries/india/
Tariifimäärad
India on edukalt vähendanud tollimaksutaset kaupadele ja kaubagruppidele alates 1991. aastast, riigi majandus hakkas taganema senikehtinud sotsialistlikust suunitlusest. Kuigi kodumaine majandus naudib seniajani suhteliselt kõrget kaitstust välismaise konkurentsi eest. Üheks selliseks valdkonnaks on põllumajandus, kus tariifimäärad on võrreldes rahvusvaheliste standarditega endiselt jäänud kõrgeks. 2007. a veebruaris vähendas lubatud tariifilage mittepõllumajandustoodetele 12,5%-lt 10%-le. India valitsus kavatseb vähendada piiranguid rahvusvaluutale ja vähendada tariifimäärasid tasemele, mis on iseloomulikud teistele Aasia riikidele, mis lõppkokkuvõtteks aitaks tõsta India majanduse konkurentsivõimet.
Lisainformatsioon India tariifimäärade kohta: http://www.cbec.gov.in/htdocs-cbec/customs/cs-tariff2015-16/cst2015-16-idx?pageID=2-4
Klassifikatsioon
Arvestades Indiasse imporditavate kaubaliikide arvukust, ei ole siinkohal võimalik kirjeldada igale kaubaliigile kohandatavat tollitariifi määra. Põhilised seadusandlikud aktid selles vallas on 1962. a India tolliseadus (Indian Customs Act) ja 1975. a India tollitariifiseadus (Indian Customs Tariff Act). Esimene neist kutsuti ellu kontrollimaks importi ja takistamaks ebaseaduslikku importi ja eksporti, teise seaduse mõte on määratleda tariifimäärad ning võimaldada dumpinguvastaste ja tasakaalustavate lõivude kehtestamist. India tolli kaubaklassifikatsioon järgib harmoneeritud kaubakirjeldus- ja kodeerimissüsteemi (Harmonized Commodity Description and Coding System (Harmonized System või HS)). India toll kasutab kuuekohalisi HS koode, Kaubandusinformatsiooni ja –statistika peadirektoraat kasutab statistika tarbeks kaheksakohaliste koodide süsteemi ja Väliskaubanduse peadirektoraat on selle kaheksakohalise süsteemi laiendanud kümnekohaliseks. Aktsiisimaksu koguv ametkond kasutab HS koode aktsiismaksu kehtestamiseks (tootmismaks) kaupadele, mida toodetakse Indias.
Tollimaksu arvutamine
Kõik Indiasse imporditavad kaubad kuuluvad maksustamisele. On olemas mitmeid faktoreid, mida peab tollimaksu arvutamisel arvesse võtma:
- tollimaksu baasmäär: (Basic Customs Duty- BCD):maks määratakse kas vastavalt spetsiifilisele määrale ühiku kohta (kaal, arv vms.) või enamlevinumalt vastavalt kaubaväärtusele, toetudes kaubaartikli hinnatavale väärtusele. Mõningatel juhtudel kasutatakse mõlema variandi kombinatsiooni;
- täiendavat tollimaksu (Additional Customs Duty –ACD),nimetatakse tavaliselt tasakaalustavaks lõivuks ja see määratakse kauba hinnatava väärtuse põhjal lisaks tollimaksu baasmäärale. Kategooria alla kuuluvad kaubad, millistele sarnaseid tooteid toodetakse ka Indias ja selle eesmärgiks on kaitsta kodumaist tootmist;
- spetsiaalne lisatollimaks (Special Additional Customs Duty (või Special CVD) on kehtestatud kõikidele kaubaliikidele 4 % ulatuses baas- ja aktsiisimaksust;
- dumpinguvastane maks (Anti-dumping Duty): maksu kogutakse spetsiifilistelt kaupadelt spetsiifilistest maadest kaitsmaks kodumaist tööstust;
- kaitsemeetmeline tollimaks (Safeguard Duty): pärast vastava informatsiooni saamist, võib India valitsus kehtestada ajutise täiendava tollimaksu, kuid vastavate kaupade suurenenud sissevool võib vastavates tingimustes kahjustada või ähvardada kahjustada kodumaist tootmist;
- tolli õppemaks (Customs Education Cess): maks on kasutusel alates 2004. aastast, võetakse 3% ulatuses baasmäärast ja lisamäärast. Rahvusvaheliste kohustuste täitmisega seotud kaubad on selle maksu tasumisest vabastatud;
- tolliteenuste lõiv (Customs Handling Fee): India valitsus võtab lisaks kogu tollimaksule veel ühe protsendi ulatuses kauba väärtusest tolliteenuste lõivu.
Enamuse kaupade pealt tuleb tasuda tollimaksu baasmäära, lisatollimaksu, spetsiaalset lisatollimaksu, õppemaksu ja tolliteenuste lõivu. Tariifimäärad, regulatiivsed kohustused, aktsiisimaksud ja tasakaalustavad maksud vaadatakse iga aasta eelarve koostamise eelselt üle ja avaldatakse erinevates allikates, sealhulgas raamatus BIGs Easy Reference Customs Tariff. Vaatamata, et India valitsus avaldab tollitariifid, ei ole olemas ühtset ametlikku allikat, kuhu oleks koondatud kogu informatsioon impordi tariifide ja maksumäärade kohta. Lisaks koguvad osariigid omakorda makse osariikidevaheliselt kaubanduselt, mis ainult lisab olukorrale segadust.
Maksuvabastusplaan võimaldab importida sisendeid toodete tootmisele, mis eksporditakse, selle põhjal väljastatakse eelluba. Tollimaksu tagamisplaan tagantjärele tollimaksu vabastust tootmissisenditele, mille abil valmistatakse eksporttoodangut. Valitsusel on laialdased volitused kuulutada avalikes huvides välja täielikud või osalised maksuvabastused ja määratleda vastavad tingimused, nt lõppkasutuse sätted. Peaaegu pool India tootmissisenditest imporditakse vähendatud tollimaksude alusel, kuigi erandite süsteemi rakendamine käib paralleelselt tariifimäärade alandamise programmiga.
Kaubandusbarjäärid ja impordi litsentseerimine
Üks enamlevinumaid mittetariifne kaubandustakistus on impordi piiramine või keelamine impordi litsentseerimise nõude kaudu. Kuigi India on loobunud impordilitsentseerimise nõudest enamuse tarbekaupade suhtes, ei käi see siiski kõigi kaubaartiklite kohta, näiteks India valitsus nõuab spetsiaalset impordilitsentsi mootorsõidukite puhul, mis on väga piirav. Näiteks mootorrataste impordilitsentse jagatakse vaid Indias resideerivatele välismaalastele, kes töötavad rohkem kui 30%-lise osalusega välisfirmades või välisriikide saatkondades. Mõnedel kodumaistel importööridel lubatakse sõidukeid importida ilma litsentsita tingimusel, et sama importöör tasakaalustab seda importi omapoolse ekspordiga.
Standardid, toodete testimine, pakendamine ja sertifitseerimine
India valitsus on üles lugenud 109 kaubaliiki, mis nõuab India Standardite Büroo (Bureau of Indian Standards – BIS) poolset sertifitseerimist. Idee järgi on eesmärgiks turule tulevate toodete kvaliteedi kontrollimine, kuid sageli osutub see lihtsalt turu protektsionistlikuks meetmeks. Vt. allpoololevat lõiku importimisnõuete kohta.
Antidumping ja tasakaalustavad meetmed
Indias kasutab aeg-ajalt neid kodumaist tootmist kunstlikult alandatud hinnaga või subsideeritud impordi eest kaitsvaid ja WTO lepingute poolt lubatuid meetmeid. Samas mõnede juhtumitele ei ole nende meetmete rakendamine läbipaistev ega piisavalt põhjendatud. Viimastel aastatel on India hakanud oluliselt agressiivsemalt dumpinguvastaseid meetmeid rakendama.
Ekspordi- ja kodumaise tootmise toetamine
Mitmed tootmised saavad ekspordi- ja muid toetusi, mille eesmärk on hoida neid rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisena. Ekspordist saadud tulusid ei maksustata ja eksportöörid ei pea tasuma ka tootmismaksu. Kui eksporditoetused aitavad tootjate konkurente välja tõrjuda teiste riikide turgudelt, siis kodumaise tootmise toetamine on otseseks barjääriks kodumaisele turule minekuks.
Riigihange. India valitsus annab valitsuslepingutes hinnasoodustuse kodumaistele varustajatele ja üldiselt diskrimineerib välismaiseid varustajaid.
Takistused teenuste osutamisel
Piirangud on kehtestatud järgmistele teenuste sektoritele: kindlustus, pangandus, väärtpaberid, filmindus, raamatupidamine, ehitus, arhitektuur- ja inseneriteenused, jaekaubandus, õigusteenused, kullerteenused ja telekommunikatsioon.
Muud takistused
Omakapitali piirangud ja teised kaubandusega seotud investeerimispiirangud annavad ebaausa konkurentsieelise kodumaistele tootjatele. Valitsus jätkab välisinvesteeringute tuleku piirmaist ja keelamist sellistes tundlikes valdkondades nagu jaekaubandus ja põllumajandus. Lisaks on olemas kirjutamata seadus, mis soodustab vastukaubandust. Mitmed valitsusele kuuluvad ja ka erafirmad rakendavad teatud määral vastukaubandust.
Importimisnõuded ja -dokumentatsioon
Impordi litsentseerimisenõue: viimase aastakümne jooksul on India järjekindlalt litsentseerimist ja valikult kontrolli asendanud reeglite lõdvendamise ja lihtsamate impordiprotseduuridega. Enamus impordiartiklitest kuulub India EXIM poliitika regulatsiooni avatud üldise litsentsi alla (Open General License (OGL)), mis tähendab, et enamus kaubaartikleid on vabalt ja ilma litsentsita imporditavad. OGL-i süsteemist väljapoole jäävaid kaubaartikleid võib jagada kolme kategooriasse: keelatud kaubad; piiratud kaubad, mille importimine nõuab litsentsi ja nn. kanaliseeritud kaubad, mille importimisõigus kuulub valitsuse kaubandusmonopolidele ja mille mahtude ja ajastatuse üle otsustab valitsus.
Impordilitsentside jagamisega Indias tegelevad järgmised ametkonnad:
- elektroonika ministeerium: arvutid ja arvutitega seotud süsteemid;
- tööstuspoliitika ja tööstuse edendamise ministeerium: teised kaubad, v.a. arvutid ja nendega seotud süsteemid;
- kaitseministeerium: kaitsega seotud kaubad;
- väliskaubanduse peadirektoraat: väiksemahuliste tootmisüksuste jaoks osas, mis ei ole eelneva hõlmatud
Tootmissisendeid saab importida kapitalikaupade ekspordiedendamise plaani (Export Promotion Capital Goods plan (EPCG)) litsentsi alusel vähendatud tariifi alusel, kui see on seotud tähtajaliste ekspordikohustusega. EPCG süsteem rakendub praegu kõikide tööstusharude suhtes kõikidele kapitalikaupadele ilma lävepaku nõudeta ja maksustatuna 5%-lise tollimaksuga. Pakutakse ka tollimaksuvabastust erinevate litsentside alusel ja mis on seotud tooraine, pooltoodete, varuosade, tarbekaupade, tarvikute ja pakkematerjali importimisega, mida otseselt vajatakse eksportimiseks mõeldud toodete tootmiseks ja turustamiseks. Siin saab kasutada kas eellitsentsi (Advance Licence) või ekspordijärgsest tollimaksu kompenseerimise sertifikaati (post-export duty-free replenishment certificate.) Võimalik on ka kauba ajutine import Indiasse, mida reguleerib India tolliseaduse (1962) 74. alajaotus. Ajutise impordi puhul on õigus taotleda teatud osa tollimaksust tagasi, kui näiteks kaupa üldse ei kasutatud ja see re-eksporditi 24 kuu jooksul peale importimist, siis on õigus tagasi saada 98% makstud tollimaksust. Tollimaksu tagasiküsimise reeglid on sätestatud Tolli ja keskaktsiisimaksude tagastamise reeglite (1995) (Customs and Central Excise Duties Drawback Rules) 75. peatükis. Tollitariifide ülderand nr 14 annab teatud tingimustel õiguse maksuvabalt importida kaupu nende eksponeerimiseks näitustel, seminaridel, konverentsidel.
ATA karnet on rahvusvaheliselt ühtlustatud tollidokument, mis on välja antud 71 riigi, sealhulgas India poolt, mis on ühtlasi ATA karneti tollikonventsiooni liikmed. ATA karnet võimaldab ajutiselt kaupu maale tuua, ilma et peaks tasuma tollimakse või täitma teisi tolliformaalsusi. Igas riigis on üks riikliku tolliameti ja Maailma Kaubanduskodade Föderatsiooni poolt tunnustatud institutsioon, mis garanteerib ja väljastab ATA karneti.
Indias on selliseks institutsiooniks India Tööstus- ja Kaubanduskodade Föderatsioon (Federation of Indian Chambers of Commerce and Industry (FICCI)) - http://www.atacarnet.in/about-ata-carnet.html
Kaupade märgistamise nõuded. Märgistamine on Indiasse imporditavate kaupade oluline element, märgistamise eelistatuim keel on inglise. Kõik kaubapakid ja isegi konteinerid peavad olema varustatud informatsiooniga kaubapartii kohta. India toll on range tegemaks kindlaks, et kõik imporditud kaubaartiklid sisaldaksid seaduses ettenähtud informatsiooni enne kui need sisenevad jaemüügiturule või müüakse tarbimiseks, see ei kehti kaubaartiklite kohta, mis kuuluvad „ekspordile suunatud üksuse“ segmendi alla.
Vastavalt Kaubandusministeeriumi määrusele 24. novembrist 2000. aastast, kõik Indiasse imporditud eelpakitud kaubad (mõeldud otseseks jaemüügiks) peavad omama silte, kuhu on kantud järgmine informatsioon:
- importööri nimi ja aadress;
- kauba üld- või genereeriline nimetus;
- netokogus standardse kaalu- ja muu mõõtühiku järgi (kõik mõõtühikud peavad olema meetersüsteemis, kui on kasutatud on teist tüüpi mõõduühikuid, siis peavad olema paralleelselt äratoodud standardsed mõõtühikud);
- kuu ja aasta, mil kaup on toodetud, pakitud ja imporditud;
- maksimaalne jaemüügi hind (MJH), millega kaup pakitud kujul võidakse müüa lõpptarbijale, MJH sisaldab makse, tarnspordikulu, komisjonitasu vahendajatele, reklaami-, tarne-, pakkimise ja muid kulusid.
Eelpoolnimetatud nõuded peavad olema tagatud enne lahtitollimist India tollis. See ei käi tooraine, tootmiskomponentide jms. kohta, mida enne müümist veel töödeldakse.
Märgistamisnõuded eelpakitud toidukaupadele sätestavad Toidukaupade võltsimise vältimise reeglite (Prevention of Food Adulteration (PFA) Rules) VII osa 1955. aastast ja Pakitud kaupade standardsete kaalude ja mõõtude reeglid (Standards of Weights and Measures (Packaged Commodities) Rules) 1977. aastast.
Nende seadusesätete kohaselt peavad sildid sisaldama järgmist teavet:
- kauba nimi ja kirjeldus;
- toote ainete sisaldus kaalu- ja mahuühikute järgi kahanevas järjekorras;
- tootja/pakkija nimi ja täielik aadress, importööri, päritoluriik (kui toidukaup on toodetud väljapool Indiat kui pakendatud Indias);
- sisu netokaal maht ja arv;
- partiinumber või kood;
- tootmise ja pakendamise kuu ja aasta; kuu ja aasta, enne mida on kaupa parim tarbida;
- maksimaalne jaemüügihind.
Vajaduse korral peab etikett sisaldama ka järgmisi andmeid:
- kiiritatud toiduainete korral kiiritamise eesmärk ja litsentsinumber;
- lisavärvained;
- loomse päritolu (v.a. piim) sisaldusega toidukaupade pakendid peavad olema tähistatud ümmarguse pruuni sümboliga vastavas ruudukeses, mis peab asuma kaubamärgi vahetus läheduses.
- Taimset päritolu toidukauba puhul tuleb samas kohas kasutada samasugust rohelist sümbolit.
- Kogu teave peab olema trükitud inglise või hindi keeles ja olema kas kindlalt fikseeritud pakendile, või asetatud täiendavasse pakendisse, mis sisaldab ka kaubapakki, või trükitud pakendile endale, või trükitud kaardile või lindile, mis on kindlalt kinnitatud kaubapakile.
Mis puudutab toidukaupade säilivusaega, siis kehtib reegel, et Indiasse ei tohi importida toidukaupu, mille säilivusajast on importimise hetkel kulunud üle 40 % säilivusajast.
NB! India keelatud importkaupade nimekiri on India Kaubandus- ja Tööstusministeeriumi kodulehel: http://dgft.gov.in/
Tollireeglid ja kontaktinformatsioon
Informatsiooni India Aktsiisi- ja Tolli Keskameti kohta, sealhulgas vastuseid importööride sageli esitatud küsimustele võib leida siit:http://www.cbec.gov.in/index
Standardid. India on teinud jõupingutusi oma standardite ühtlustamiseks rahvusvaheliste nõuetega ja enamus standardeid on ka ISO standarditega harmoniseeritud. Sellest hoolimata ei vasta kõik India standardid rahvusvahelistele standarditele ja mitmed viimased standarditekohased regulatsioonid on tekitanud takistusi kaubandusele. India ei ole sageli suutnud informeerida Maailma Kaubandusorganisatsiooni oma uutest standarditest ega andnud nende elluviimise eel aega sellealasteks diskussioonideks oma kaubanduspartneritega. Tarbijakaitse gruppide, valitsusväliste organisatsioonide ja keskkonnaaktivistide surve tulemusena pööratakse standarditele erinevates tööstussektorites aina üha enam tähelepanu. Samas kui India toiduohutuse kohta käiv seadusandlus on vananenud ja sageli rangem kui rahvusvahelised normid, on nende seaduste elluviimine nõrk.
Standardite organisatsioonid. India standardite büroo seaduse (1986) alusel loodud India Standardite Büroo (Bureau of Indian Standards (BIS)) on riiklik institutsioon, mille ülesandeks on India standardite väljakujundamine ja formuleerimine. BIS koosneb tööstus-, tarbija-, teadusorganisatsioonide, erialaliitude, tehniliste institutsioonide, ministeeriumide ja parlamendi esindajatest. Lisaks standardite väljakujundamisele tegeleb BIS toote sertifitseerimise, kvaliteedi sertifitseerimise ja testimise ning tarbijaküsimustega. India Kaubandusministeerium on määranud BIS-i riiklikuks kostjaks Maailma Kaubandusorganisatsioonile kaubanduse tehniliste takistuste küsimustes, nagu nõuab vastav leping. BIS-i Tehnilise Informatsiooni Teenuste Keskus vastab kodu- ja välismaistele järelepärimistele India standardite, tehniliste regulatsioonide ja vastavushindamise reeglite osas. BIS on Rahvusvahelise Standardiseerimise Organisatsiooni (ISO) ja Rahvusvahelise Elektrotehnilise Komisjoni (IEC) liige ning aitab kujundada India osaluspoliitikat nendes institutsioonides.
Vastavuse hindamine. Testivate organisatsioonide nimekiri üle kogu riigi, mis hindavad toote vastavust India standarditele, on kättesaadav BIS-i kodulehel: http://www.bis.org.in/lab/lab.htm Koos valitsuse tehniliste organisatsioonide ja valitsusväliste organisatsioonidega viib BIS läbi perioodilisi inspekteerimisi toodete suhtes, mille kohta kehtib kohustuslik sertifitseerimine. On olemas klausel, mis võimaldab sellekohast järelevalvet delegeerida vastavatele kompetentsetele agentuuridele spetsiifilistes valdkondades: sellekohased lepingud on sõlmitud teatud tüüpi terase-, kummi- ja elektroonsete toodete järelevalve kohta.
Toote sertifikaat. BIS-i standardid on üldjuhul vabatahtlikud, kuid impordi mahuliste piirangute kõrvaldamine 2000. aastal sundis valitsust kodumaise tööstuse kaitseks vastu võtma seaduse, mis kehtestas 109-le tooteliigile kohutuse vastata India teatud spetsiifilistele kvaliteedistandarditele. Selle seaduse elluviimiseks on kõik seda 109-t tooteliiki importivad/tootvad üksused sunnitud registreeruma ja taotlema vastava litsentsi India Standardite Büroolt.
109 toote nimekirjas on mitmed säilitusained ja toidulisandid, piimapulber, lastele mõeldud piimatooted, teatud sorti tsemendid, kodumajapidamises kasutatavad või sarnased elektritarvikud, erinevat tüüpi gaasisilindrid, mitmeotstarbelised kuivad patareid.
BIS peab neid tooteid testima ja sertifitseerima, kuid praeguseks on olemas ka süsteem välisfirmade jaoks, mis tagab neile automaatse sertifikaadi toodete jaoks, mis ei ole Indias toodetud.
Süsteem toetub enesesertifitseerimisele, mille kohaselt välismaisel tootjal on lubatud kasutada standardi tähist pärast kindlakstegemist, et toode vastab India standardile. BIS-i inspektorid reisivad tootja kulul tootja riiki, et eelsertifitseerida firma ja selle tootmissüsteem ning siis volitab sõltumatu inspektori jälgima edaspidist tootmist, et tagada teatud spetsiifiliste standardite järgimise tootja poolt.
Informatsioon BIS-i tootesertifitseerimise plaani taotlemise kohta välisfirmade jaoks on kättesaadav BIS-i kodulehel: http://www.bis.org.in
Nende toodete tootja/eksportija peab tagama esindatuse ka Indias, mis ei ole vajalik BIS-i ja tootja/eksportija vahel sõlmitud lepingu puhul, kui tootja/eksportija määrab volitatud esindaja, kes vastutab välismaise tootja poolsete kohustuste täitmise eest. Rahvusvahelise kaubanduse ja koostöö lihtsustamise nimel jätkab India oma standardite ühtlustamist teiste riikidega, eelkõige peamiste kaubanduspartneritega. BIS on teinud jõupingutusi standardite vastastikuse tunnustamise lepingute sõlmimiseks, mille kohaselt teised riigid tunnustavad India standardeid teatud toodete osas ja vastupidi.
Akrediteerimine. Testimis- ja Kalibreerimislaboratooriumide Riiklik Akrediteerimisamet ( National Accreditation Board for Testing and Calibration Laboratories (NABL)) loodi 1985. a autonoomse üksusena Teadus- ja Tehnoloogia Ministeeriumi alluvuses ja see on ainuke volitatud organ testimis- ja kalibreerimislaborite akrediteerimiseks, praeguseks on neid akrediteeritud üle 200.
Akrediteeritud laborite nimekiri on kättesaadav NABL-i kodulehel: http://www.nabl-india.org.
Testide rahvusvaheliseks vastastikkuseks tunnustamiseks ja ühtlasi Maailma Kaubandusorganisatsiooni tehniliste kaubandustakistuste kohaste reeglite järgmiseks on NABL Rahvusvahelise Laborite Akrediteerimise Koostöö (International Laboratory Accreditation Co-operation (ILAC)) ja Aasia – Vaikse Ookeani Piirkonna Laborite Akrediteerimise Koostöö (Asia Pacific Laboratory Accreditation Co-operation (APLAC)) liige. NABL on allkirjastanud ILAC-i ja APLAC-i vastastikkuse tunnustamise kokkulepped.
Informatsioon India standardite kohta: http://www.bis.org.in/index.asp
India Standardite Büroo
Manak Bhavan, 9 Bahadur Shah Zafar Marg
New Delhi 110 002
Tel : 91-11-2323 0131, 2323 3375, 2323 9402 (10 lines)
Fax : 91-11-2323 4062, 2323 9399, 2323 9382,
E-post: info@bis.org.in
NABL
Department of Science and Technology Technology Bhawan,
New Mehrauli Road New Delhi – 110 016
Tel no.: 91-11-2686 4642 / 2685 7661
Fax no.: 91-11-2686 4642 / 686 3866
E-post: akc@alpha.nic.in
Väliskaubanduse Peadirektoraat
Kaubandus- ja Tööstusministeerium
Udyog Bhawan, New Delhi 110 011
Tel: 91-11-2301 1777
Fax: 91-11-2301 8613
Vajalikele lehekülgedele pääseb Kaubandus- ja Tööstusministeeriumi kodulehe kaudu: http://dgft.gov.in/
Tarbijaküsimuste Ametkond
Office of the Additional Secretary (Weights & Measures)
Krishi Bhawan, New Delhi 110 001
Tel: 91-11-2338 3027
Fax: 91-11-2338 6575
Äri ja kaubanduse rahastamisallikad. Impordi rahastamise protseduurid on sarnased läänes levinud protseduuridele. Kõige rohkem aitab maksmisriske maandada akreditiivi (Letter of Credit - L/C) kasutamine. Akreditiivi puhul tehakse makse müüja kasuks kaubadokumentide vastu läbi maaletooja panga. Maaletoojad avavad akreditiivi kolmest kuni kuue kuuni vastavalt lepingutingimustele. Tavaliselt on akreditiiv avatud perioodi vältel, mis katab tootmise ja transpordi ning see makstakse tavaliselt välja seitsme tööpäeva jooksul alates kaupade vastuvõtmisest.
Firmade jaoks kõige ohutum rahastamisallikas on kapitaliturud. Kapitaliturgudele ligipääsuks ei vaja firmad India valitsuse luba, küll on aga vajalik keskpanga luba aktsiate emiteerimiseks mitteresideerivate investorite jaoks. Kommertspangad on peamised lühiaegsete laenude allikad ja firmade käibekapitali tagajad. India firmad koguvad raha väärtpaberite ja obligatsioonide emiteerimise, firmadevaheliste laenude ja deposiitide aktsepteerimise kaudu. Mitmed avalikud finantsinstitutsioonid pakuvad tähtajalisi laene uute investeerimisprojektide jaoks. Nad pakuvad ka võlapikendamise laene, pikaaegset käibekapitali, ekspordilaene ja käendusteenuseid. Pangad kindlustavad oma väljaantud laene firmade vara, emafirma garantiide ja mõnedele juhtudel ka firmajuhtide isiklike garantiide kaudu. Kohalikel ja resideerivatel välisfirmadel on õigus emiteerida välisvaluutas keskmise ja pikaaegse kehtivusega võlakirju projektide jaoks, mis vajavad kapitali tootmisvahendite, lennukite ja laevade soetamiseks ning tehnoloogia impordiks. India valitsus võimaldab laenamist ostja- ja müüjakrediidi, sündikaatlaenu, ujuva intressmääraga võlakirjade, uuendatavate käendussüsteemide ja obligatsioonide kaudu. Keskpank võimaldab ilma eelneva nõusolekuta kuni üheaastaseid laene, mis makstakse tagasi välisvaluutas teenitud netotulu pealt. Lisaks India arengu- ja kommertspankadele saab taotleda rahastamist välismaistelt kommertspankadelt, finantsinstitutsioonidelt (sh Aasia Arengupangalt) ja ekspordi-impordi agentuuridelt. India firmadel võimaldatakse võtta laenu välisvaluutas vastavalt rahandusministeeriumi poolt koostatud väliskommertslaenude (External Commercial Borrowings) suunistele. Nende laenude kasutamiseks ei ole muid piiranguid, kui et neid ei lubatud kasutada börsispekulatsioonideks. Kui keskpank ja rahandusministeerium on kord laenu heakskiitnud, ei kehtestata enam piiranguid intressimääradele ega põhimaksetele. Firma peab küll vastava pankuri kaudu teavitama keskpanka iga kord, kui intressimakse on tasutud.
Eesti Suursaatkond saatkond New Delhis, lisaks kontaktinfo aukonsulaatide kohta Mumbais ja Bengalurus: http://www.newdelhi.vm.ee/est/saatkond
India Suursaatkond Helsingis: http://www.indianembassy.fi/
Eesti Arengufondi Eesti-India seireprojekt annab hea ülevaate India arengutendentsidest ning Eesti ja India koostöövõimalustest: http://www.arengufond.ee/upload/Editor/Publikatsioonid/eesti_india_tulevik_arengufond_raport.pdf (PDF)
Eesti Panga valuutakursid: https://www.eestipank.ee/valuutakursid
Euroopa Äri- ja Tehnoloogiakeskus aitab uute ärivõimaluste loomisega Euroopa ettevõtjatele: http://ebtc.eu/
Euroopa Kaubanduskodade Nõukogu Indias esindab Indias tegutsevate Euroopa ettevõtete huve: http://www.euindiachambers.com/
Euroopa Liidu Kaubanduse Peadirektoraat annab ülevaate EL-India kaubandussuhete seisu kohta: http://ec.europa.eu/trade/policy/countries-and-regions/countries/india/
India Kaubanduse Edendamise Organisatsioon on loodud India riigi poolt väliskaubanduse edendamiseks, tegeleb ka investeeringute ja tehnoloogiasiirdega: http://www.tradeportalofindia.com/contentmgmt/Desktops2.html?compid=itpo&itemcode=I087
India Tööstus- ja Kaubanduskodade Föderatsiooni koduleheküljel pakutakse teenuseid India ja välismaa ettevõtetele: http://www.ficci.com/
Viimased uuendused investeerimiskeskkonna parandamiseks ja keelatud/soodustatud sektorid, võimalused investeerimiseks: http://indiainbusiness.nic.in/newdesign/upload/Investment_Opportunities_in_India.pdf (PDF)
Euroopa Liidu esindus Indias: http://eeas.europa.eu/archives/delegations/india/eu_india/trade_relation/doing_business_in_india/index_en.htm
Euroopa Äri- ja Tehnoloogiakeskus aitab uute ärivõimaluste loomisega Euroopa ettevõtjatele: http://ebtc.eu/
India messikalender: http://www.indiatradefair.com/
India Välisministeeriumi investeeringute ja tehnoloogia edendamise osakond: http://indiainbusiness.nic.in/newdesign/index.php
India Kaubandusministeerium: http://commerce.nic.in/
India Standardite Büroo: http://www.bis.org.in/index.asp
India Aktsiisi- ja Tolli Keskamet: http://www.cbec.gov.in/index
Riiklik Testimis- ja Kalibreerimislaborite Akrediteerimisamet: http://www.nabl-india.org/
India Jaemüügi Assotsiatsioon: www.imagesretail.com/
India Otsemüügi Assotsiatsioon: http://www.idsa.co.in/
Maailmapanga hinnang äritegevuse kohta Indias: http://www.doingbusiness.org/data/exploreeconomies/india
Äri alustamine Indias: http://madaan.com/startingbusiness.html
India vabasadamad ja vabatsoonid: www.sezindia.nic.in, www.stpi.in ja www.eouindia.gov.in/handbook_procedures.htm
Kokkuvõtte India majandusest, maksu- ja regulatiivsest keskkonnast: http://indiainbusiness.nic.in/newdesign/upload/India%20in%20Business.pdf (PDF)
India ärikultuurist:
http://www.worldbusinessculture.com/Business-Meetings-in-India.html
 |
|
|
|
|
 |
| © Embassy of the Republic of Estonia in New Delhi | C15, Malcha Marg, Chanakyapuri, New Delhi, 110 021, India tel. +91 11 4948 8650, e-mail: Embassy.New-Delhi@mfa.ee |